“Ajakiri Sport” on aeg-ajalt pakkunud mulle väga põnevaid väljakutseid kirjutada spordist väikese vimkaga. Olen saanud kohtuda inimestega teistelt elualadelt ning kõik need kokkusaamised on mulle andnud suurepärase kogemuse.
Seni üks kõige meeldejäävamaid intervjuusid oli koolitaja, ettevõtja ning äärmiselt huvitava inimese Ville Jehega. Hubane vestlus läks täpselt kaks korda pikemaks, kui oli esialgu plaanitud ning materjalist oleks vabalt saanud kokku panna kaks artiklit.
Huvitav ja minu jaoks esmakordne oli ka kogemus, kus kohe pärast esmakordset kohtumist pidin Jehest tegema ka mõned pildid. Artiklisse läks neist kaks, millest ühte on näha ka juuresolevalt pildilt.
Kui kehakultuuris on läbi aastakümnete ülistatud inimkeha ning meie füüsilist poolt, siis järjest enam on tippspordis hakatud tegelema inimese vaimse poolega. Selgeks on saanud, et sportlikke piire aitab nihutada õige sisemine seisund, mis on igal inimesel vaja teadlikult saavutada. Mitmekülgse sporditaustaga ettevõtja ja koolitaja Ville Jehel on mees, kes aitab veidi ust paotada õige meelerahuseisundi saavutamise teemadesse nii spordis kui ka meie igapäevases elus.
Sportlik lapsepõlv
Tartus sündinud, kuid kogu elu Tallinnas veetnud Jehe kasvas üles Koplis ning käis toonases 46. keskkoolis (praegu Pelgulinna Gümnaasium). “Spordiga on suhted olnud väga head. Lasteaiast alates olen regulaarselt mingit trenni teinud. Talvel meeldis mulle põhitreeningutele lisaks suusatada ja suvel rattaga sõita ning regulaarselt harjutamas käisin ujumises, korvpallis, võrkpallis, judos, karates, võistlustantsus ja isegi ammulaskmises,” meenutab ta.
“Kuigi olen ka võistlustantsus kahel korral Eesti meistriks tulnud, siis kõige tõsisemalt tegelesin võitluskunstidega, kus ma olin karates pikalt Eesti koondise liige ja ka Eesti meister. Ülikooliajal hakkasin vaikselt jooga peale üle minema, kuid võitluskunstid on taustale jäänud siiani.”
Levitab pisikut ka lastele
Praegu on Jehe endale sihiks seadnud, et laste sirgumisel peab ta suutma nendega erinevaid spordialasid kaasa teha. Kui peamised kehalised tegevused tema jaoks on jooga ja võitluskunstid, siis sekka saab ta järglaste innustusel sõita rattaga, mängida jalg- ning sulgpalli ja poksida. “Minu füüsiline keha ei tohi saada takistuseks, kui ma lastega tahan sporti teha ja neile sportimisharjumust tekitada,” on tal kindel eesmärk.
“Ma proovin oma kahe poja ja ühe tütre sportimise hoida võimalikult laia, et nad saaksid olla valikutes vabad ja ühel hetkel oma ala ära tunda. Meil on seatud reegel, et ühes trennis peab käima regulaarselt vähemalt kaks-kolm korda nädalas ning seda ala võib vahetada kord aastas,” laseb Jehe lastel spordieelistused ise luua.
“Mitmeid aastaid tegelesin ma joogale lisaks ka saalihoki ja squashiga, kuid praegu, 48-aastasena, tunnen, et selline rabelemine toob endaga liiga palju traumasid kaasa. Huvitav on see, et ma olen korvpallis murdnud ninaluu, lumelauaga sõites jala ning saalihokis hüppeliigeseid väänanud, kuid võitluskunstidega tegeledes pole kunagi vigastada saanud.”
Karatekoondise päevilt on Jehe ka taimetoitlane, kuid kehakaalu normis hoidmiseks ta mingeid erilisi dieete ta ei pea: “Õnneks mu geneetika on selline, et rasvumisele ei kaldu. Taimetoitlus sobib minu keha jaoks ideaalselt. Kunagi mul karatekoondises isegi teaduslikult mõõdeti, et pärast toitumise muutmist reaktsioonikiirus paranes.”
…
Loe edasi november 2017 “Ajakiri Sport”