Juuli kuu “Ajakiri Sport” vaatas sügavuti sisse purjetamisteemadele ning minule anti ülesandeks kirjutada teemal “Mida peaks teadma navigeerimisest?”.
Minu jaoks tundmatut teemat aitas avada kogenud meremees Mairold Metsaviir, kes võttis mind vastu Haven Kakumäe sadama ruumides ja selgitas mulle navigeerimise põhitõdesid.
Navigare necesse est (meresõit on vajalik – ladina keeles) alustab pika kogemusega meremees Mairold Metsaviir ajakirja “Sport” palvel oma selgitustööd merel navigeerimise kohta. Tegemist on tsitaadiga, mille autoriks peetakse Rooma väejuhti Pompeiust 50 umbes aastat e.Kr. See iseloomustab hästi fakti, et läbi aastatuhandete on inimkond kasutanud veekogusid transpordiks ning õppinud järjest paremini jõudma täpselt sinna, kuhu plaanitud.
Kui maakaart on igal geograafiatunnis käinud inimesel näppude vahelt läbi käinud ning kõik me oskame kasvõi algelisel tasemel midagi selle pealt ka välja lugeda, siis mõte merekaardist võib esmapilgul tekitada väga suurt hämmingut. “Kui lihtsustada, siis tänaval on lihtne liigelda, kuna meid aitavad tänavasildid. Merd võib aga võrrelda kõrbega – liivapaber võiks sellisel juhul olla justkui kõrbekaart. Samamoodi on ka merel, kus vee peal pole näha suurt midagi. Seetõttu peab ennast kaardi peal kogu aeg pildil hoidma, et ei tuleks jamasid kaela,” loob Metsaviir paralleele.
Kui aga merel pole pidepunkte, mida kaardile kanda, siis mis kasu sellest on? “Nagu nimi merekaart ütleb, siis põhitähelepanu on vee alal. Maa on tehtud kollaseks ning vee ala on erineva tooniga – laevatatav ala on üldjoontes tähistatud valgega ning mida tumedamaks läheb kaardil toon, seda madalamaks läheb vesi. Kaardilt leiab näiteks ka infot merepõhja iseloomu kohta ning kõrgemad kaldamärgid.”
“Navigeerimine on sisuliselt puhas matemaatika ja kui 15-aastaselt tohib Eestis teha väikelaevajuhi eksamit, siis sellega kaasneval teooriakoolitusel puudutatakse seda teemat kindlasti. Koolituse kõige raskem faas on arusaamine, kui palju kooligeograafiast ja -matemaatikast veel mäletatakse, sest kolmnurgad ja trigonomeetria on navigeerimise aluseks. Pahatihti tulebki nende meenutamisest üldse alustada, aga mingit ulmeteadust siin ei ole,” selgitab Metsaviir.
Praegusel ajal toimetab navigeerimist peamiselt tehnoloogia, mis on tulnud juba kõigi meie ellu: “Tavalises nutitelefonis on samuti võimalik programmid jooksma panna. Mingis mõttes on see tehnika usaldamine kahe otsaga asi, sest kui aku on tühi või käib äikesetorm üle ja elektromagnetlained muudavad tehnika kasutuks, siis võib häda suur olla, kui sa pole näppu paberkaardi peal hoidnud.”
Metsaviiru sõnul on seadmetes olevaid kaarte mugav kasutada, kuna neid tavaliselt ei osteta vaid renditakse ja seetõttu on pidevalt olemas uuendatud informatsiooniga kaardid. “Kui sa oled aga ostnud endale näiteks 15 aastat tagasi ühe paberkaardi, siis on väga palju informatsiooni muutunud. Seetõttu peab laskma aeg-ajalt oma kaarte spetsialistidel korrigeerida.”
Ennevanasti, kui tehnilisi abivahendeid veel ei olnud, siis tuli kaptenil asjaga ise tegeleda. Kui nähtavus oli hea, sai kalda läheduses navigeerida maamärkide järgi. Üldiselt kanti aga oma liikumissuund joonena pidevalt pliiatsiga kaardile ning roolimees hoidis kindlat kurssi. Lisaks kursile oli oluliseks näitajaks laeva kiirus ning selle abil sai arvutada läbitud vahemaa. Vähemalt iga tunni tagant märgiti aluse asukoht uuesti kaardile.
Loe edasi juuli 2018 “Ajakiri Sport”