Seekordne blogipostitus on tulemas päris pikk ja mahukas, kuna mai kuu “Ajakiri Sport” hiilgab koguni kolme minu kirjutatud artikliga. Aga alustame algusest ning võtame kõik ükshaaval järgemööda läbi.

Sel korral usaldati mulle ka kaanelugu Kelly Sildaruga. Kuna Sildarude perekond oli parasjagu treeninglaagris Soomes, siis toimus intervjuu telefoni teel.

Kelly Sildaru on maailma tipus olev vigursuusataja, kes vaatamata oma noorusele on senise karjääri jooksul kogenud juba nii suuri võite kui ka raske põlvetrauma tõttu olümpiamängudelt eemalejäämist. 16-aastane neiu on aga väga motiveeritud edasi pürgima ning lisaks spordile suudab ta edukalt hakkama saada ka kooliõpingutega ning anda teistele motivatsiooni erinevates sotsiaalsetes projektides osaledes.

Sildarust sai 2016. aastal 13-aastasena läbi aegade noorim X-Mängude kuldmedalist ning aasta hiljem kordas ta oma trumpalal pargisõidus võitu ning lisas big airis ka hõbemedali. Lisaks on eestlannal auhinnakapis juunioride MM-tiitlid pargi- ja rennisõidus ning kaks Dew Tour’i esikohta pargisõidus.

Targalt treenides vigastusest tagasi

Eelmise aasta septembris läbis Eesti spordiüldsust šokkuudis, et juba aastaid varem olümpial Eesti peamiseks medalilootuseks peetud Kelly Sildaru vigastas Uus-Meremaal põlve. Veidi hiljem juba Eestis tehtud uuringud tuvastasid ristatisidemete purunemise ning viga oli saanud ka menisk. Neiu käis operatsioonil ning on sellest ajast alates töötanud eesmärgiga, et võistluskarusellile naastes oleks ta tugevam ja kindlam kui kunagi varem.

Kelly on intervjuu tegemise hetkel koos perega laagris Põhja-Soomes, Levil, kus võetakse taanduvast talvest ja kaduvast lumehooajast veel viimast. “Praegu on meil siin ilm mõnusalt pehme – umbes +10 kraadi ja piisavalt lund. Treeningud on pigem rahulikud ja alles liigun täiskoormuse poole. Päevas umbes 4-5 tundi olen mäel, mõnel hommikul või õhtul käime ka murdmaad sõitmas,” räägib Sildaru oma tegemistest meie põhjanaabrite juures.

Pärast operatsiooni sai Kelly esmakordselt suusad alla veebruari lõpus Kuutsemäel ning nüüd Levi laagris on tehtud ka väiksemaid hüppeid ja lihtsamaid elemente reilidel. Kui veel talvel batuudil hüpates tunnistas Sildaru, et hoiab alateadlikult opereeritud jalga, siis nüüdseks seda muret enam pole ning ta saab ennast vabamalt tunda. Treenerist isa Tõnis Sildaru hoiab tütre tegemistel hoolega silma peal ning täiskoormuse poole liigutakse teadlikult järk-järgult.

…

Loe edasi mai “Ajakiri Sport”

Teise artikli jaoks pidin skype teel helistama distantsiliselt veel kaugemale, nimelt lausa New Yorki. Rääkisin trummari Reigo Ahvenaga sporditeemadel ning uurisin, kas trummari elukutset võiks kuidagi võrrelda tippsportlase igapäevatööga.

Tegemist oli minu kirjutamisajaloo ühe kõige ägedama intervjuuga, kuna Reigo oli suurepärane suhtleja ning teema oli erakordselt huvitav.

Kõik inimesed on näinud tempokaid videoklippe kuulsate rockbändide esinemistest, kus reeglina üheks kõige higisema särgiga osaliseks on taustal aktiivselt vehkiv trummar. Kui palju erinevad rütmiinstrumendid tegelikult füüsilist võimekust nõuavad ning mil viisil võib trummareid sportlastega võrrelda? Nendele küsimustele uurime vastuseid nimekalt muusikult Reigo Ahvenalt.

Laseme mehel ise ennast tutvustada: “Reigo Ahven on muusik, ettevõtja, pedagoog ja meelelahutaja. Minu igapäevane leib tuleb pillimängimisest ning ürituste produtseerimisest. Mängin jazzmuusikuna Reigo Ahven Trios ning lisaks ka ansamblis Lenna ja Maarja Liis-Ilusa taustabändis. Vabakutselisena osalen veel ka mitmetes erinevates projektides.”

Ahvena kirg ja töö on veel ka erinevate trummimänguprojektide vedamine ja enda sõnul peaks tema käes olema mitteametlik rekord trummimängu töötubade korraldamises, kui ta on mänginud trumme koos umbes 100 000 lapse ning 50 000 täiskasvanuga. Ettevõtluse poole pealt on mehel jazziklubi Philly Joe’s Tallinn ning ühe Brasiilia sõbraga lõi ta Eesti esimese sambakooli Macieira de Ouro ehk Kuldõunapuu.

Jalgpallisõbrad teavad kindlasti A Le Coqi Löögirühma nimelist trummikollektiivi, mida Ahven veab ning kes koondisemängude eel ja vaheajal alati oma rütmidega staadioni kajama panevad.

Seljakotis vaid trummipulgad ja pall

“Noorena ma tegelesin erinevate aladega, kuid kõige rohkem mind paelus jalgpall. Vanemad panid mind ka Rahvatantsuansamblisse Sõleke, millega kaasnes huvitaval kombel väga lai spekter erinevaid füüsilisi tegevusi. Laagrites me mängisime kõiki maailma mänge ning kuna seal oli tõsisemaid jalgpallihuvilisi, siis hakkasime mõne sõbraga käima spordisaalis jalgpalli mängimas,” meenutab Ahven oma noorusaega.

Pallimänguga spordihuvilised noored poisid toona ei piirdunud ning julgelt mindi sisse ka jõusaali uksest, kus isekeskis õpiti ära erinevad harjutused ning selliselt tegutseti aktiivselt päris mitmeid aastaid. “Pidevalt olid randmed kipsis, aga rõõmu oli palju. Nagu mu naine ütleb, siis mul olid toona seljakotis ainult trummipulgad ja jalgpallipall,” naljatab Ahven oma sporditausta üle.

Kuna mees paindub enda sõnul sama palju nagu rehavars, siis on plaanis hakata tegutsema joogaga, mida ta sai hiljuti proovida ühes trummimängu töötoas. “Kuna tahan ka vanas eas ise tossupaelad kinni siduda, siis jooga võiks olla see, mis minu graafikusse sobib.”

…

Loe edasi mai “Ajakiri Sport”

Kolmanda artikliga saame tulla tagasi Eestisse, kui käisin TTÜ Spordihoones külas TTÜ KK korvpallitreeneril Rait Käbinil, kes aitas lahata küsimust, kui närviline tegelikult tema amet on.

See lugu oli minu jaoks nö täismäng, kui lisaks tekstile sain panustada ka pildimaterjaliga, mida Käbinist aastate jooksul on koguenud päris korralikult.

Rait Käbin on üks noorema generatsiooni Eesti ambitsioonikatest korvpallitreeneritest, kes 36-aastasena on saanud juba mitu hooaega juhendada Eesti meistriliiga tasemel (Pärnu aastatel 2009-12 ja TTÜ KK 2015 kuni tänaseni), reisida Kalev/Cramo abitreenerina mööda Venemaa kaugemaid nurgataguseid ning jõudnud ka Eesti koondise abitreeneriks.

Tänavusel hooajal kogus tema juhendatav TTÜ KK vaid 6 võitu ja 20 kaotust ning play-offist jäädi välja. Uurisime noorusele vaatamata rikkalike kogemustepagasiga treenerilt, kui närviline see amet tegelikult on ja kuidas ta ise nendest teemadest mõtleb.

Treeneril kanda suur vastutus

“Need ootused, millega me sügisel hooajale vastu läksime, ei vasta kindlasti sellele, kus me lõpetasime. Hooaja tulemus on pettumus, kuid on olnud objektiivseid põhjuseid. Pikk teekond on käidud ja kindlasti on kaasa võtta ka midagi positiivset. Aga, kui küsida, kas olen rahul või ei ole rahul, siis muidugi pole rahul!” kinnitab Käbin.

Käbini sõnul jäi neil puudu mõnest vanemast mängijast, kes oleks õigel hetkel rusikaga lauale löönud ja pereisa rolli võtnud ning vastutanud ka teiste mängumeeste eest. Eelmisel hooajal oli tema sõnul täpselt selliseks meheks nüüd Suurbritannia liigas pallinud Joonas Järveläinen, kes andis endast igal treeningul ja mängul 110% ning nõudis ka teistelt sama.

185 cm pikkune Rait Käbin oli aastaid tagasi ka ise Eesti meistriliiga tasemel mängumees, kui pallis Ehitustöörist/Kalevis ning hiljem Pärnu meeskonnas. Viimaseks hooajaks kõrgliigatasemel jäi tal 2008/09. “Mängijana on sel tasemel kahtlemata lihtsam,” võrdleb mängujuhina väljakul tegutsenud Käbin kahte rolli omavahel ja lisab: “kui sa oled peatreener, siis vaatab sulle pärast matši 12 mängijat otsa, kui oled mängija, siis mõtled rohkem oma asju.”

“Kui sa mängijana teed kehva esituse, siis pole väga hullu midagi, järgmises matšis on uus võimalus. Peatreenerina vastutad pärast kaotust mängijate, oma ülemuste ja meedia ees. Vastutuse osa on peatreenerina tunduvalt suurem,” toob Käbin välja selle peamise kaalukeele, miks treenerina tegutsemine kõige rohkem mängija ametist erineb.

Mees mäletab ka oma mängijakarjääris olukordi, kus peatreener oma emotsioone enda teada ei jätnud: “Mõnikord oli selline raputus väga vajalik, et mugavustsooni ei satuks. Mul olid õnneks väga head treenerid nagu Jaanus Levkoi, Allan Dorbek, Andres Sõber ja Indrek Ruut. Just kahe esimese puhul ei tulnud kõne allagi, et sa nädalaks mugavlema jääksid. Kui mõne asja üritasid üle jala lasta, siis said kohe teada, mis sellest arvati.”

…

Loe edasi mai “Ajakiri Sport”