Kümme tegevust, mis muudavad Su spordifotod paremaks
Fotograafia on tänu digitehnika arengule jõudnud praktiliselt iga inimese igapäevaellu ning erinevalt aastakümnete tagusest ajast saavad kõik soovi korral teha endast ja oma perekonnast päris korraliku kvaliteediga fotosid. Kui aga on vaja pildistada sporti või üldiselt kiiresti ja kaootiliselt liikuvaid objekte, siis tõusevad tehnika kvaliteet ja fotograafi oskused kohe palju olulisemasse rolli.
Siit blogipostitusest leiab kümme punkti, mida järgides saab iga hobipiltnik oma spordifotode kvaliteeti tõsta, olenemata, kui kallist või odavat tehnikat ta parasjagu kasutab. Mõned nõuannetest on väga lihtsad ja annavad kohese efekti, mõned nõuavad veidi rohkem pühendumist ja harjutamist, kuid minu kogemus näitab, et kasu on neist kõigist.
1. Tee spordiala endale selgeks!
Lihtne ja arusaadav punkt. Erinevate spordialade dünaamika on erinev ning fotograafina annab ala tundmine korraliku eelise. Esiteks on ala tundmine oluline selleks, et valida endale parimad kohad pildistamiseks. Teiseks saab spordiala nüansse teades tihti erinevaid situatsioone ette aimata ja seeläbi on parem võimalus need ka pildile saada.
Üks negatiivne aspekt, mis võib tekkida ühe ala pideval pildistamisel, on mugavustsooni sattumine. Ise olen tundnud seda korvpalli puhul korduvalt, et teen oma nö tavalised pildid ära, kuid midagi uut ja huvitavat ei tule mõttesse proovida.
-Eesti võrkpallikoondis pildistatuna tribüünilt tulihingeliste fännide tagant. Teistsugune vaatenurk koos emotsiooniga annab pildile hea koosluse.
2. Lasku madalamale!
Ilmselt kõige rohkem spordifotograafide seas räägitud, kuid samas ka liiga tihti unustatav, näpunäide, mis automaatselt muudab fotod tunduvalt ägedamaks. Esiteks, on seistes ehk inimese silmade kõrguselt avanev vaatepilt kõige tavalisem ning ka fotod selle rakursi alt jäävad seetõttu liiga tavaliseks.
Istudes või veel parem kõhuli heites tekib aga hoopis teistsugune vaatenurk, mis eriti spordipiltide puhul muudab muljet oluliselt paremaks. Altpoolt sportlasi pildistades tunduvad nad fotol automaatselt suursugusemad ja sihvakamad.
Eriti hästi tuleb see vahe välja laste spordi puhul, kus täiskasvanu silmade kõrguselt pildistades jäävad lapsed piltidel väikesteks. Maapinnale ligemale minnes täidavad nad aga pildi palju paremini ära ja pildil tehtav sportlik tegevus saab ägedama mõõtme ja professionaalsema ilme.
Kui mul lubataks sellest nõuannete nimekirjast kasutada vaid ühte, siis madalama nurga alt pildistamine oleks just see, millega on kõige väiksema vaevaga võimalik oma pilte kõige rohkem paremaks muuta.
Tegelikult võib siia punkti alla liigitada üldse erinevate vaatenurkade pideva otsimise. Sest alati on huvitavam selline pilt, mis on teistsugune inimese tavalisest vaatenurgast.
-Fotograaf SEB Tallinna Maratonil tööhoos. Nagu näha, siis sisse on võetud kõige maalähedasem asend, mis tolles olukorras võimalik.
3. Vali pildistamiseks RAW formaat!
Tänapäeval on igal vähegi korralikumal fotokaameral võimalus pildistada RAW formaati ehk tehtav pilt on kadudeta ning sinna on salvestatud kordades rohkem infot, kui JPG faili puhul, mille kaamera etteantud seadete järgi kohe masinas “ära töötleb”.
Kuigi ka JPG faile annab hiljem arvutis veidi sättida, siis annab RAW-sse pildistamine “põllul” võimaluse tunduvalt rohkem eksida. Eriti oluline on see siseruumides ja vanemates spordisaalides pildistades, kui vananenud halogeenvalgustid võivad igale pildile visata täiesti erineva varjundi, kuigi valgebalanss on enne pildistamist paika seatud.
RAW-sse pildistamise üheks eeliseks ongi minu jaoks see, et valgebalansi sättimisega on raske eksida, kuna seda saab teha rahulikult arvutist suurt pilti vaadates. Minu kogemus on selline, et mida pimedamad ja keerulisemad on valgusolud, seda vähem saab kaamera poolt pakutud valgebalansi seadeid uskuda.
Kuna spordifotograafia pimedates spordisaalides seab tehnikale tavapärasest suuremad nõudmised, siis on RAW formaat ka üks moodus, kuidas kehvemast tehnikast tulenevat mahajäämust veidi tasandada ning saada kvaliteetsemaid pilte.
Mina olen oma kümne aasta pildistamise jooksul eranditult pildistanud RAW formaati ja kuigi seetõttu on tulnud teha kordades rohkem tööd arvuti taga, on tulemused minu meelest seda pingutust väärt olnud.
4. Pane seaded paika!
Kui jätta üksikud taotluslikud situatsioonid kõrvale, siis spordipilt peab olema terav ja pildistatav(ad) objekt(id) peavad olema fookuses. Selleks on vaja kaamera sättida õigete seadete peale. Kui loodusfotograafias on tõenäoliselt põhiliselt vaja jälgida ISO ja ava numbrit ning säriaeg on kolmandajärguline, siis spordis käib peamiselt elu just säriaja järgi.
Mida kõrgemal tasemel sporti tehakse, seda suuremad on reeglina kiirused ja seda lühemaks on vaja säriaeg keerata. Olenevalt objektiivist võiks ava sättida võimalikult suureks ning ISO keerata siis kahte eelmist näitajat toetama. Ühesõnaga, tuleks selgeks õppida täismanuaalne pildistamine. Mina teen suurema oma fotodest täiesti manuaalsete sätetega, vaid välistingimustes vahelduva pilvisusega ja varjudega võideldes panen kaamera kohati ka avaprioriteedi sätte peale.
Tänapäeva kaameratel on sensorid läinud nii heaks, et suuremad ISO-dega kannatab vabalt pilti teha. Mäletan aga aastate tagant näiteks oma Canon 350d ja Canon 30d kaameraid, kus ISO üle 1600 keerata ei saanudki ja see tekitas pimedamates spordisaalides palju raskeid momente ja ebaõnnestunud pilte.
Kui portreefotograafid ja maastikufotograafid krimpsutavad nina, kui peavad kaameral hakkama ISO numbrit minimaalsest võimalikust kõrgemaks keerama, siis spordi puhul pole sellest pääsu, kuna terava pildi saamiseks ei saa säriaega mingist kriitilisest piirist pikemaks panna ja reeglina on lisavalguse kasutamine võimatu ning tihti tuleb tegutseda halbades valgusoludes.
Mina olen seda meelt, et kõige olulisem on saada terav pilt ning natuke müra spordipilti ei riku. Kui on paremad valgusolud, siis tuleb need muidugi ära kasutada, aga selle pärast muretseda ja jõuga üritada ISO numbrit säriaja arvelt all hoida, on minu meelest võrdne vastuvoolu ujumisega.
-Tehnikaspordis saab edukalt kasutada pikemat säriaega, et nn kaasavedamise abil tekitada liikumise efekt. See töötab hästi ka näiteks rattaspordis ning kohati võib ka teistel spordialadel huvitavaid pilte saada.
5. Jälgi tausta!
Piisavalt harjutades ja katsetades võib iga harrastusfotograaf jõuda sellele tasemele, et ta suudab teha sportivatest inimestest teravaid fotosid. Kui see tase on saavutatud, siis järgmine aste arengus on panna esiplaanil olev subjekt kokku meeldiva või huvitava taustaga.
Spordifotograafia puhul saab kohavalikut tehes ise reguleerida, mis pildi taustale jääb, kuid kahjuks on hea tausta leidmine spordivõistlustel üllatavalt keeruline ülesanne. Pildistamistuhinas kipub taustale tähelepanu pööramine aeg-ajalt meelest minema ka oma ala professionaalidel. Ma olen hiljem arvutis pilte tuunides korduvalt kirunud, et äreval hetkel jätsin tausta tähelepanuta ja keskendusin vaid esiplaanil olevale actionile.
Tihti on just hästi valitud taust see, mis teeb tavalisest spordipildist hea või isegi suurepärase spordipildi.
Spordivõistlusel on parimaks taustaks pealtvaatajad, kuid Eesti võistlustel on väga keeruline tühjasid tribüüne vältida. Samuti teevad korraldajad kõik selleks, et igasugu reklaamid oleks parimatel kohtadel, sest nende huvi on just see, et toetajate logod jääksid fotodele. Laste- ja amatöörspordi puhul õnneks reklaamplagude probleemi reeglina ei teki.
-Tiit Sokk Eesti korvpallikoondise mängul. Siinkohal on valitud madal vaatenurk, et ära kasutada ühevärvilist musta tausta Saku Suurhallis.
6. Otsi emotsiooni!
Üks Eesti parimaid telerežissööre ütles mulle ükskord, et sport, see on emotsioon ja draama. Ka fotograafina on kõige olulisem emotsioon pildile saada. Selleks tuleb aga valmis olla. Meeles tuleb hoida ka seda, et emotsioon pole mitte ainult võidurõõm vaid ka kaotusekibedus, viha, pettumus jne. Minu jaoks on emotsioonipildid kõige väärtuslikumad ning neid on tavalistes actinonkaadritega võrreldes ka raskem saada. On sportlasi, kes ei näita peaaegu kunagi emotsioone välja ning on sportlasi, kes on fotograafile selles vallas tänuväärseks materjaliks.
Kahjuks Eesti tasemel spordis on emotsiooni liiga vähe ning meie inimesed on kuidagi vaoshoitud ja kinnised. Olen täheldanud, et just sellisel keskmisel tasemel tehtav sport on kõige emotsioonivaesem. Kui aga skaalal minna vastavalt siis laste- ja harrastusspordi või vastuipidi tippspordi poole, siis järjest rohkem saab ägedaid emotsioonifotosid.
7. Mine lähemale ja otsi detaile!
Paljud algajad jäävad sporti pildistades kinni üldplaani, kus näiteks jalgpallurid on iga pildi peal pealaest jalatallani nähtavad ning vahelduvad ainult olukorrad ja asendid. Vaatajat kõnetavad pildid toovad aga esile detailid ning eelkõige oleks vaja näidata sportlase nägu.
Lähemale minekuks on kaks varianti – teleobjektiiv või jalad + lainurk. Võistlussituatsioonis ei saa reeglina platsile või rajale lainurgaga töllerdama minna ning siis tuleb valida teleobjektiiv. Igal võimaluse, kus saab sportlasele nina alla minna, võiks julguse kokku võtta ja seda lainurgaga ka teha.
Detaile ei pea otsima ainult sportlaste nägudest vaid häid pilte võib leida ka mujalt – kõige lihtsam näide on näiteks jalgpalliväravavahi lahtilöögi ajal fookusesse võtta pall ja jalg. Siin seab kindlasti tehnika oma piirid ette, kuid nutikad fotograafid saavad oma head kaadrid ikka kätte.
Kindla peale minek on tavaliselt fännide pildistamine – neile pääseb ligi ning nad on reeglina emotsionaalsed. Lisaks on tavaliselt fännid ka väga õnnelikud, kui nendest pilti tehakse – win-win olukord kõigi jaoks.
-Bosnia jalgpallifännid Tallinnas, A Le Coq Arenal. Fännid on spordiemotsiooni pildile saamisel üheks tänuväärseks matrerjaliks.
8. Kasuta kääre!
Siinkohal ei mõtle ma neid kääre, mis teil köögisahtlis vedelevad, vaid fotoprogrammide cut tööriista. Vähe on alasid, kus sportlased seisavad ühe koha peal ja pildistades saab kohe paika panna rahuldava kadreeringu. Tänasel digiajastul on väga lihtne piltidele väikese lõikega soovitud ilme anda.
Tean, et fotomaailmas, ka spordifotograafide hulgas, on mitmeid puritaane, kes keelduvad järeltöötluses igasugusest piltide lõikamisest ja tahavad kohe nupule vajutades kätte saada õige kadreeringu. Osad nendest on nii andekad, et suudavadki seda. On aga äärmiselt tõenäoline, et meil Sinuga sarnast talenti pole ning seetõttu ei pea ma õigeks ennast selliste põhimõtetega piirata ja tagasi hoida.
Siinkohal tuleb mainida, et lõikamist võiks kasutada tõesti vaid kadreeringu parandamiseks, mitte pildist mingi väikese osa eemaldamiseks. Kui pole just “kord elus moment”, siis pildifailist 50-protsendilise tüki eemaldamise soov tuleks tõsiselt läbi kaaluda ja mõelda, kas pildikvaliteet jääb piisavalt hea.
9. Õpi selgeks põhireeglid, et neid hiljem murda!
Ka spordipilte tehes ei saa üle ega ümber kolmandikureeglist ega sirgest horisondist. Kui need reeglid on selged, siis saab vajadusel väikeses koguses hakata neid murdma.
Näiteks mina kasutan spordi puhul enamasti keskmist fookuspunkti ning seetõttu on paljudel minu spordipiltide toorikutel pildistatav subjekt täpselt keskel. Tulles korra eelmise punkti juurde tagasi, siis mina viin kolmandikureegli ellu järeltöötluse abil pilte lõigates.
Muidugi saab kaameras valida erinevaid fookuspunkte ja õige kadreeringu enne valmis mõelda, kuid minu jaoks selline lähenemine enamike spordialade puhul ei tööta.
Sirge horisondiga on samuti omaette teema. Kuna tihti tehakse sporti staadionil või saalis, kus vaatenurkade tõttu ei teki ühte konkreetset horisonti, siis tekib tihti dilemma, mille järgi pilt nö õigeks keerata. Mina kasutan sellistel puhkudel horisontaalide asemel hoopis saalis domineerivaid vertikaalseid jooni, mille paika sättimine annab minu meelest kokkuvõttes parema pildi.
-Üksik Eesti korvpallikoondise fänn tribüünil. Siin pildil olen kolmandikureeglist osaliselt loobunud, et rõhutada tühja ja tumedat saali. Ühtlasi on see pilt paika sätitud vertikaalsete joonte järgi (seina tugipostid).
10. Tunne oma tegevusest rõõmu!
Viimaseks punktiks jätsin ehk isegi kõige olulisema asja, mis kehtib ükskõik millise fotograafialiigi puhul. Kui piltnik suudab oma asja ajades rõõmu tunda, siis seda on hiljem ka fotodelt näha. See võib tunduda klišeena, aga nii see tegelikult ka on. Rõõmus fotograaf tahab igal pildistamisel proovida midagi uut, ta märkab rohkem asju ja eesmärk on järjest paremat pilti saada.
Märkan seda tihti ka ise, et need pildistamised, kus ma olen puhanud ja rõõmus, annavad tulemuseks palju paremad pildid kui need, kus ma olen väsinud, laisk või halvas tujus ja jään seetõttu ühe koha peale passima.
NB! Siinkohal tahan panna kõigile hobifotograafidele südamele, et hea spordifotograaf on selline, kes jääb sportlasele soorituse hetkel märkamatuks ning ei sega oma kohalolekuga võistlust.
Kõik fotod: Spordifotograaf Siim Semiskar.