Kalev Kruusi nimi ei vaja spordisõpradele tõenäoliselt tutvustamist, kuna mees on aastatega kindlustanud endale koha Eesti parimate spordikommentaatorite hulgas. Tele-eetris emotsionaalne ja vaimukas kommentaator proovis nooruses korvpalluriks saada, kuid üleminek noorteklassidest täiskasvanute hulka tegi sellele karjäärile kiire lõpu. 38-aastase mehe uus armastus on triatlon, mida ta on paar aastat suure südamega teinud. Augustis plaanib Kruus vallutada järgmised kõrgused, kui Ironman Tallinn saab olema tema elu esimene täispikk triatlonidistants.

Korvpall – esimene suur armastus

“Kopli liinidel sündinuna mängisime hoovis kõik mängud ära, mis võimalik oli. Esimene trenn oli judo, kus käisin umbes aasta, kuid see kohe üldse ei sobinud. Lõpuks sõitsin trolliga mööda linna ringi ja tegin kimono märjaks, et kodus näidata, justkui oleksin trennis käinud,” alustab Kruus oma meenutust lapsepõlvest. Seejärel käis ta vanema õe eeskujul aastakese ujumas, kuid ühel hetkel kutsuti ta koolist korvpallitrenni: “Ükskord tuli meil tundi korvpallitreener Jaanus Laurand, kes võttis poisid ritta ja viimasena kutsus ta ka mind. Selle ala juurde ma ka jäin ja seda mängu ma armastasin ja armastan siiani.”

Hiljem mängis Kruus koos vana trennikaaslase Allan Suurkasega rannavollet, kuna tema teine õde Kadri oli sellel alal tulnud lausa Euroopa juunioride meistriks ning mehed olid neidudele treeningutel sparringupartneriteks. “Kui elumerelained pea kohal umbes 22-23-aastasena kokku lõid, siis sai igasugu muud nalja tehtud ja kümmekond aastat ei liigutanud ma ennast praktiliselt üldse. Nüüd kolmas aasta tegelen triatloniga,” lisab korvpallis noortekoondiste tasemele jõudnud mees.

Kruus on enda sõnul üheks heaks näiteks, et noorkorvpallur ja vastupidavusalad ei taha kuidagi ühte lausesse mahtuda: “See pool oli mul kunagi täitsa null. Korvpallurite seas tundub olema pigem reegel, et neid, kes hästi jooksevad, on väga vähe. Omast ajast mäletan, et vaid Kaur Heinaru oli TSIK-is isegi väga heal tasemel jooksja. Rohkem ma ei mäleta kossumehi, kes oleks pikka distantsi kannatanud.”

Kuigi mees korvpalli väga armastas, siis tippmängijat temast ei saanud ja enda arvates sattus ta valel ajal selle alaga tegelema: “Olukord oli selline, et sa võisid ju tahta korvpalluriks saada, kuid mingit välist tuge ei olnud. Kui lõpetad keskkooli ära, siis mis sust saab? Süsteem oli ikka täitsa lödi. Palju sealt TSIK-ist tuli tippkorvpallureid 15 aasta jooksul…? Seda süsteemi pole vist tänapäevani, kuid nüüd lähevad poisid vähemalt välismaale. Tol ajal olid sa täitsa tänaval.”

…

Loe edasi juuni 2018 “Ajakiri Sport”

Teise mehena sai ühel soojal päeval Nõmme Spordikeskuses maha istutud Ivo Suurega, kes üritab harrastajana võtta endast välja maksimumi.

Mitmekordne Eesti meister lühematel distantsidel teeb samuti oma täispika triatloni debüüdi augustis Tallinna Ironmanil.

Eesti kodusel triatlonimaastikul on üheks arvestatavaks tegijaks kerkinud Ivo Suur, kes aastaid tagasi maitses episoodiliselt profileiba maanteeratturina, kuid jätkab praegu harrastajana triatlonis tippude vallutamist. Telias võrguplaneerijana töötav läbi ja lõhki spordimees on töö kõrvalt treenides ja võisteldes tulnud Eesti meistriks nii olümpiadistantsil kui ka poolpikas triatlonis.

28-aastane Ivo Suur on pärit umbes 200 elanikuga külast Soorust, mis asub kümnekonna kilomeetri kaugusel Valgast. Sport sai mehe igapäevaelu lahutamatuks osaks juba lapsepõlves, kuna tema põlvkonna lapsed kasvasid üles veel õues joostes ja mängides.

“Meil olid külas väga aktiivsed inimesed, kes lükkasid talvel suusarajad sisse ja organiseerisid siis ka võistlusi. Koolis oli kehaline kasvatus muidugi lemmiktund ja kui üritasin kõikvõimalikel koolivõistlustel alati osaleda. Esimene trennilaadne asi oli mul umbes 12-aastasena kergejõustik, mida üks kohalik aktivist korraldas,” meenutab Suur.

Enda sõnul mäletab ta häguselt, et ta on ka osalenud TV 10 Olümpiastarti võistlustel ning käinud ka noorte Eesti meistrivõistlustel jooksmas. Huvitaval kombel ta tol ajal millegagi silma ei paistnud ja enda sõnul lõpetas võistlustel pigem tagumises otsas. Talvel oli Suur aga alati lumel ja osales ka toonases ETV suusasarjas, kuid ka seal tuli pigem kaasvõistlejate suusakandu vaadata.

Rattaspordi juurde sattus Ivo tänu isa töökaaslastele, kes Tõrvas korraldasid rattavõistlusi, kus noor poiss nakatus kaherattalise pisikuga. “See oli 2000-ndate alguses ja Eestis just hakkas see rattakultuur tekkima. Alguses ma olin pigem keskpärane, kuid edasi tulid järjest uued võistlused ja lumepall läks veerema.”

“Mingil hetkel käis mul peas klõps ära ja 14-15-aastasena ostsin endale Joe Frieli kirjutatud raamatu “Maastikujalgratturi treeningpiibel” ning tegin endale plaane. Kirjutasin ise treeningkavad ning proovisin vormi ajastamist. See oli päris lahe aeg,” vaatab Suur nostalgiaga oma algusaastatele tagasi.

Maastikuratturina kogus mees hoogu järk-järgult ning esialgu ta heade tulemustega uhkeldada ei saanud, kuid aasta-aastalt läksid lõppkohad paremaks ja isu kasvas. Ühel hetkel, umbes keskkoolis, oli ta juba nii heal tasemel, et omavanuste hulgas sõitis poodiumikohtade piirimail.

M16 vanuseklassis ja juuniorina võistles Suur Eesti meistrivõistlustel juba ka maanteesõidus, kuid oma esimestel võistlustel sai ta ringiga sisse ning võeti rajalt maha. “Ma pigem olin siis maastikurattur, aga hakkasin mingil hetkel sõitma ka maanteesõite. Kui ma lõpuks 2008. aastal Pro Jalgratturite Klubiga liitusin, siis ma võistlesin maanteel juba väga palju,” sõnab Suur.

…

Loe edasi juuni 2018 “Ajakiri Sport”