Septembri teisel nädalavahetusel on kogu Tallinn haaratud jooksupalavikust, kui peetakse järjekordne Tallinna Maraton. Mina sain suurvõistlusest sel korral osa veidi teise nurga alt, nimelt tegin septembri “Ajakiri Sport” numbrisse loo maratoonar Roman Fostiga.

Väga meeldiva jutupartnerina on Fosti eesmärgiks tänavusel sügisel nihutada oma senist maratoni tippmarki. Rääkisime nii Tallinna Maratonist kui ka mehe sirgumisest tippjooksjaks, igapäevaelust ning jooksukogemustest laiast maailmast. Ei saa mainimata jätta, et tegemist oli kaanelooga.

2014. aastal Zürichi EM-il joostud tulemusega 2:17.54 Eesti kõigi aegade maratonijooksu edetabelis neljandal kohal olev 35-aastane Roman Fosti on põline spordimees, kel kindel siht veel oma tippmarki nihutada.

Pärnus üles kasvanud Fosti lapsepõlv oli väga sportlik, sest igasugune hoovisport oli tol ajal au sees. „Pesapall, jalgpall, tagaajamised, jalgrattasõit… Kui praegu oma vanadest mängupaikadest mööda sõidan, märkan palju vähem noori kui toona, mil õued olid lapsi täis. Lisaks spordi tegemisele aitasin aiamaal vanemaid,“ meenutab maratoonar aktiivset noorusaega.
Töömeeski sai Fostist varakult: umbes viiendast klassist alates teenis ta lisaraha ajalehtede müümisega, maasikate korjamisega ja abitöödega saeveskis. „Jooksmiseks vajaliku põhja ladusingi endale lapsepõlves liikudes,“ arvab mees ise.

Jooksmine on nauditav

Suurema osa põhikoolist käis Fosti kergejõustikutrennis Ando Palginõmme juures, aga teadlikult hakkas treenima alles keskkoolis, kui tuli Tallinnasse TSIK-i õppima. Selleks andis motivatsiooni kutse Eesti noortekoondise laagrisse ja osalemine Balti matšil.

„Mind köidab jooksmise juures see, et saan keskenduda ühele tegevusele ja olla omas mullis. Kontoritöötajana on sporti tehes hea tööst eemale pääseda ja oma mõtteid korrastada. Naudin jooksmisega tekkivat feeling’ut ja kergust,“ paneb Fosti sõnadesse selle, mis teda jooksmise juures praegu paelub.

Sportlasetee alguses olid tal aga teistsugused ajendid. „Vanasti innustas muidugi võiduga kaasnev präänik. Mäletan, et üheksandas klassis saeveskis töötades jooksin välja oma esimese Eesti meistritiitli ja ülemus andis preemiaks 500 krooni. Pärast seda on peamine motivatsioon olnud pääs tiitlivõistlustele,“ räägib ta.

Kui Balti matšil sai võisteldud ja juunioride EM-il Jamaical käidud, tekkis Fostil soov välja selgitada, kas ta suudab veel piire nihutada ja olümpiamängudele jõuda. „Kõik need eesmärgid on nüüdseks täidetud ja saan nautida jooksmist kui elustiili. Tahan veel vaid teada saada, kus on minu võimete piir maratonis – kas ma suudan seda nihutada alla 2.15.“

Loe edasi september 2018 “Ajakiri Sport” või veebist SIIN.