Minu teine artikkel ajakirjas “Tennis” portreteerib tennise üht läbi aegade edukaimat ja sihikindlamat naist, sakslannat Steffi Grafi. Naine, kes sai teenitult hüüdnimeks “Preili Eestkäsi”, oli imeline näide pühendumisest, distsipliinist ja täpsusest. Aastaid naiste tennist täielikult valitsenud Graf kirjutas ennast igaveseks spordiala ajalukku sellega, et saavutas Kuldse Slämmi ehk võitis ühel aastal kõik suure slämmi tiitlid ning lisaks ka olümpiakulla. Saame näha, kas seda üldse kunagi keegi suudab järgi teha.
Saksamaa seostub paljudele täpsuse ja raudse korraga, kus pole ruumi juhuslikkusele, laiskusele või asjade üle jala tegemisele. Just nende omaduste musternäidiseks oli 1980-ndate lõpust kuni 1990-ndate keskpaigani naiste tennist domineerinud Steffi Graf. Karjääri jooksul kokku 107 turniirivõitu teeninud, 22 korda suure slämmi trofee pea kohale tõstnud ning kokku 900 matši võitnud sakslanna on läinud ajalukku kui läbi aegade üks maailma parimaid, kui mitte parim, naistennisist.
Tipptennisistid on reeglina pühendunud ja eesmärgile orienteeritud inimesed, kuid vähesed sportlased läbi aegade on liikunud oma sihtide suunas nii raudse distsipliini ja innuga, kui seda Grafide perekonnas tehti. Peter Graf, Lääne-Saksamaa müügimees, oli südames tenniseentusiast, kes tahtis kätt proovida ka treenerina ning tütar Stefanie Maria sünd 14. juunil 1969. aastal pakkus selleks ideaalse võimaluse.
Paarkümmend aastat hiljem maailma tenniseväljakuid terroriseerinud eestkäsi tegi puust reketiga isa juhendamisel esimesed löögiliigutused 3-aastaselt perekonna elutoas. Tõsisemalt hakkas Steffi treenima 4-aastaselt ning aasta hiljem mängis oma esimese turniiri. Ei läinud kaua, kuni noor neiu hakkas regulaarselt juunioride turniire võitma ning 1982. aastal krooniti ta oma vanuseklassis Euroopa meistriks. Samal aastal astus ta 13 aasta ja 4 kuu vanusena profikarusellile, kui kaotas Filderstadti turniiril kohe avaringis kindlalt 19-aastasele ameeriklannale Tracy Austinile.
See kohtumine oleks võinud jääda lihtsalt üheks vähetähtsaks ajalooliseks faktiks, kui poleks olnud 6:4, 6:0 võidu teeninud Austini “lapsesuud”. Ise juba selleks hetkeks verinoorena kahel korral US Openi võitnud ja maailma esinumbriks olnud Austin kommenteeris toona pärast Grafi alistamist, et USA-s on selliste oskustega noormängijaid “sadu”. Ajalugu aga näitas, et Graf polnud nagu sajad Ameerika noored tennisistid, kaugel sellest, kogu maailmas ei leidunud teist temasugust.
Saksa kord ja pühendumine
Peter Graf oli täpselt läbi mõelnud, mida oma tütrega teeb, kuna profikarjääri alguses paigutus noor Graf WTA edetabelis 124. kohale. Esimesel kolmel aastal ei võitnud Steffi ühtegi turniiri, kuid tõusis sellele vaatamata edetabelis väikeste sammude haaval 1983. aastaks 98. kohale, aasta hiljem 22. ning 1985. aastaks juba 6. reale.
Grafi kalendril hoiti väga rangelt silma peal ning turniire valiti hoolikalt, et vältida läbipõlemist, mis paljude teiste noorte tennisetalentidega oli juhtunud. Näiteks 1985. aastal mängis sakslanna US Openiks valmistudes vaid kümnel turniiril, kuid temast toona aasta noorem argentiinlanna Gabriela Sabatini tegi kaasa 21 võistlust.
Kannatajaks pooleks oli noore neiu eraelu, kui isa Peter ja tolleks ajaks appi palgatud treener Pavel Složil hoidsid Steffi fookuse täielikult treeningutel. Harjutuskorrad venisid tihti kuni neljatunnisteks ning sellises rutiinis polnud mingit kohta ei poistele ega igapäevastele meelelahutustele, mida tavalised temaealised tüdrukud armastasid. Selline eraklik üheainsa sihi poole liikumine tähendas, et juba loomult tagasihoidlik Steffi ei leidnud endale sõbrannasid ka tennisekarussellilt.
Loe edasi talv 2018 ajakirjast “Tennis”.