Märtsi “Basketball” ajakirja jaoks sai Audentese Spordihoone sööklas maha istutud legendaarse korvpalluri ja praeguse korvpallitreeneri Rauno Pehka poegade Ron Arnari ja Ran Andrega.

Mõned päevad hiljem sai G4S Noorteliiga tiimi mängul tehtud ka üks perekondlik fotoklõps, kus isa ja pojad kaelakuti poseerisid.

G4S Noorteliiga meistriliiga võistkonna tagaliinist võib leida kaks kiiret ning energilist tagamängijat, kes mõlemad kannavad selja peal nime Pehka. Tegemist on kunagise koondislase Rauno Pehka poegadega, kes mõlemad näevad Audentese spordikoolis igapäevaselt vaeva, et isa jälgedes korvpalluri amet selgeks saada.

Kui 19-aastane ja ametlike paberite järgi 188 cm pikkune Ron Arnar õpib 12. klassis ning peab tänavuse hooaja lõpul tegema otsustava sammu meeste korvpalli, siis sentimeetri võrra pikem 16-aastane Ran Andre alustas tänavu kesskooli ning saab Audenteses veel oma oskusi lihvida.

Ujulast korvpalliplatsile

Kuigi noormeeste näol on tegemist profikorvpalluri poegadega, siis alustasid nad hoopis ujumistrennist ning korvpallist väga ei huvitunud. Isa mängimisest tipptasemel poistel mälupilti polegi, kuid Ran Andre sõnul on mõnda hilisemat esitust siiski nähtud: “Ma olen käinud vaatamas mingeid 40+ liigasid ja MAL-i ta tiksus oma Wombatite meeskonnaga.”

“Minu teadvusesse tuli korvpall alles 2. klassis. Kui isa mängis, siis me olime küll saalis, aga jooksime ringi ja mängisime kulli. Seetõttu pandi meid alguses üldse ujuma ja ma käisin mitu aastat veel paralleelselt kahes trennis,” meenutas Ron Arnar.

“Mingil hetkel pidime tegema otsuse ning valisime korvpalli. Mina ei leidnud ujumisest sellist emotsionaalsust nagu palliplatsilt. Rahmeldasid seal vees ja jälgisid ainult basseini põhjas seda ühte joont. Selge tõmme oli korvpalli poole,” lisas vendadest noorem.

Ron Arnari jaoks on noorteklassid minevik, kuid meenutamisväärset juhtus aastate jooksul mõndagi: “Ma tooks välja selle, kui võitsime U16 vanuseklassis karika. Võitsime toona esimest korda Erkmaa võistkonda ja ma tegin ise finaalis päris okei etteaste (Ron Arnar viskas 36 punkti – toim.). Kindlasti meenub ka viimasel noorteklassi hooajal võidetud magus A-klassi tiitel, sest varasematel aastatel olime tiitlipretendendina final fouris läbi põlenud.”

“Ma ütlen ausalt, et ega ma senini päris kindel ei ole, mida ma tulevikult tahan. Võtan praegu päev korraga ning lihvin pidevalt oma oskusi. Aga ma pole seda otsust veel teinud, kas minust saab profikorvpallur. Viimaseid aastaid vaadates potentsiaali vist on,” arutles Ron Arnar.

Noorem vend vastas samuti filosoofiliselt: “Kunagi ei tea, mida elu toob. Ma tõesti loodan, et tulevikus läheb nii, et mu töö on seotud korvpalliga. Ma olen väikesest saadik olnud unistaja tüüpi, aga üks asi on unistamine ja teine on eesmärgid. Eesmärgid on mul seatud ühte päeva, et anda maksimum endast igas trennis. Kui ma teen seda iga päev, siis ma jõuan oma võimete piirini.”

Mõlemad noormehed käivad Audentese spordikoolis, kus täistuuridel tuleb tegeleda nii õppimise kui ka korvpalliga. Ron Arnari sõnul on spordikooli süsteem kasvatanud tema rutiinitaluvust: “Kui suudad käia hommikul trennis, päeval koolis ja õhtul uuesti trennis ning seda aasta otsa… see pole üldse kerge.”

Tema arvates aitab Audentes neil areneda ka inimesena, sest erinevate mängudele väljasõitude tõttu tuleb lihvida oma diplomaatiaoskuseid ning õpetajatega asjad kokku leppida. Ran Andre jätkas: “Kui on head hinded, siis probleeme siin majas ei tohiks tekkida.”

Kui küsida, kuidas vendadel koolis läheb, siis poetatakse tagasihoidlikult, et “hinded on okeid” ja “päris hästi läheb”. Edasi uurides selgub, et Ron Arnaril on õhus veel võimalus keskkool kuldmedaliga lõpetada ning 10. klassis käival Ran Andrel on silme ees sama siht.

…

Loe edasi märts 2018 “Basketball”